Miks on õlu parem kui naine?

Leidsime täna T-särgi, mille peal on loetletud põhjused, miks õlu on parem kui naine. Ma ei olnud kunagi selle võrdluse peale mõelnud, aga nagu näha, siis tänu T-särgile tean nüüd kõiki 15 põhjust.
Osad neist on parajalt seksistlikud meestenaljad, aga mõned on päris head, nii et siin need on ... :):)


15 põhjust, miks ÕLU on parem kui NAINE

1. Õlu ei muutu armukadedaks, kui sa teise õlle järele haarad

2. Kui sa baari lähed, võid kindel olla, et sul õnnestub üks õlu hankida

3. Õlu ei pahanda, kui sul baarist tulles õllelõhnad juures on

4. Sa ei pea õllega koos sööma-jooma

5. Kui sa õlut korralikult kallad, lõpetad alati pikali asendis

6. Pohmell läheb ära

7. Õlut ei pea pesema, et see hästi maitseks

8. Õlu läheb alati kergesti alla

9. Sa saad oma õlut sõpradega jagada

10. Õlu on alati märg

11. Sa tead, et sa oled esimene, kes selle õlle lahti teeb

12. Külm õlu on hea õlu

13. Sa võid ühe õhtu jooksul juua rohkem kui ühe õlle ja end seejuures mitte süüdi tunda

14. Sa võid õlut nautida terve kuu ja rohemgi veel

15. Kui sa oled õllega lõpetanud, on pudel endiselt 5 pence´i väärt


Nii et NAISED, mis võrdluse me MEESTE kohta siia kõrvale tuua võiksime? Kui ma sellekohase T-särgi leian, siis kindlasti teada, seni on kõik ettepanekud teretulnud :)

* * * * *

Kui T-särgi maailmast minu maailmakesse pilk heita, siis on neljapäeva õhtu, kell on 22:49. Täna läks kuidagi nii, et kuidagi ei saanud varem kirjutama, aga mitte kuidagi ei saa ka kirjutamata jätta.
Pakkisime asju, sest homme tuleme laost varem ära ning sõidame sel aastal viimast korda HULL´i. Nädalavahetuse kava saime juba kätte ja see tõotab tegelikult igati põnev tulla, nii et eks paistab.
Laos on päris palju tööd olnud, Liva juba magab sügavalt all naris, nohisemisest on aru saada. Kadri küll ei nohise, aga ka magab, nii et ainus valgus toas on läpaka ekraan, aga mulle sellest piisab. Nad naeravad vahest, et mul on see kirjutamise haigus - grafomaania.

Eile lappasin laos raamatuid, mis sinna kogunenud on. Me teeme alati nalja, et meil on seal nagu pisikene second-hand raamatukogu ... aga ok, see selleks.
Igal juhul olen juba mõnda aega mõelnud, et võiksin mingit ingliskeelset raamatut lugeda - oleks vahest bussis põnevam, täiendaksin oma sõnavara jne, aga pole nagu pihta saanud asjale.
Olen ühte ja teist raamatut otsast lugema hakanud, kuid see on olnud pigem nagu mingi lisakohustus kui lõbu, nii et sinna see mõte jäi ..... kuni leidsin ühe raamatukese, mille esimene lõik, kus tutvustati autorit, haakus kuidagi nii tugevalt, et ma ei saanud seda raamatut enam käest ära panna.

Tekst on siin:

Carol Marinelli täitis hiljuti ühte küsitluslehte, kus tal paluti kirjutada oma ametinimetus ja ta oli väga rahul, kui sai peale kõiki neid aastaid vastusena märkida „KIRJANIK“.
Järgmine küsimus oli, mis tegevus tal lõõgastuda aitab. Ta näris mõnda aega oma pastakat ja pani seejärel paberile selle, mis oli tõsi – KIRJUTAMINE.
Kolmas küsimus: mis on su hobid? Tahtes mitte näida eriliselt veider või igav, vastas ta ujumine ja tennis.
Kuigi kloorine basseinivesi ei mõju tema silmadele absoluutselt hästi ja tema kõige lähem kokkupuude tennisega oli mõned aastad tagasi, kui ta Austraalia Lahtisi vaatamas käis – olen kindel, et te kõik aimate juba tõelist vastust !

Lugesin seda lõiku ja teadsin, et loen selle raamatu kindlasti läbi ning seda ma ka tegin.
Eile lugesin bussis teel koju, õhtul voodis, seejärel täna hommikul bussis, täna lõuna ajal laos ja täna pakkimise vahepeal ning läbi ta saigi.
Mitte seepärast, et mul oleks sellel lugemisega väga kiire, aga ma lihtsalt ei saanud seda käest panna, sest ma tahtsin nii väga teada, mis edasi saab, kuigi olgem ausad - eks see oli pigem selline suht pisikene raamat ka, 180 lk, aga väikene formaat.
Imetlen seda, kui inimene suudab kirjutada nii kaasahaaravalt ja atraktiivselt, et lugejal hakkab tema kirjeldatud sündmustik kui filmilint silme ees jooksma ning see hetk, kui miski lugemist segab, on sama hea, kui eriti pikk ja tüütu reklaamipaus, mis hea filmi vaatamist katkestab.

Inimene teeb midagi väga hästi siis, kui talle meeldib see, mida ta teeb !

Mõtlesin selle lause peale ja peale seda esimest lõiku ei ole ma üldse üllatunud, et see naisterahvas Carol Marinelli nii hea raamatu kokku kirjutanud on. Eks see selline natuke naistekas oli, aga mulle väga meeldis - eriti seepärast, et ma ei suuda meenutada, millal ma viimati sedasi lihtsalt lõbu pärast ja hasardiga lugesin.
Pigem on viimased aastad möödunud selliste raamatute seltsis, et kuidas mõjutada ja juhtida inimesi, püstitada eesmärke, kontrollida oma mõtteid jne. Neil raamatutel ei ole mitte midagi viga, nad on ka väga vajalikud, aga minu jutu point on see, et nii hea on vahest lugeda midagi, mille sisu on lihtsalt ladus ja põnev jutustus ja kus ei pea ajusid ragistama.
Aga enne peab leiduma keegi kirjutamise fantaatik, kes selle kõik valmis on kirjutanud. Äkki ei olnud see juhus, et just seesama Carol´i raamat mulle kätte sattus???
Olen ammu mõelnud, et mis on ikkagi see, mida ma oma eluga päriselt peale soovin hakata. Aastaid oled risti ja põiki iseendaga kirjalikult seda monoloogi pidanud, aga äkki ei olegi seda vastust vaja väga kaugelt otsida. Kui keegi minu käest neid samu küsimusi küsiks, mida Carol´i käest, siis kahe viimase vastus oleks kindlasti kirjutamine, nii et tjaaaa.... elame-näeme.

Kell on 23:15. Kui ma saaksin kauem magada, ega peaks 5:50 ärkama, siis võiks ehk natuke veel oma elu-olu kirjeldada, aga praegu ootab mu kallis krigisev metallnari, et ma selle redelist üles roniksin.