Monday, January 28, 2008

Kummikud

Kummikud, kummikud...
Saage tuttavaks, need on maal elades ja Eestimaa kliimat teades minu parimad sõbrad ja abimehed - sooja voodriga kummikud, millega lähen läbi vihmast ja veest :)

....ma olen laisk, ma ei viitsi eriti enam üldse siia blogisse kirjutada, sest kõik muu, mida n-ö lauasahtlisse kirjutan, võtab kogu vaba aja.

Vahest on mul tunne, et aega on küll ja nii palju on kordi, mil soovin, et jõulude aegne tunne oleks kauemaks püsima jäänud.


See VABADUSe tunne, et ei pidanud kuhugi kella peale minema, ei pidanud midagi tegema - see kõik tekitas minu soovi tegutseda, sest ma tean, et ma ei pidanud mitte kui midagi tegema.

Inimese loomus on ikka naljakas - kui midagi peab, siis nagu üldse ei tahaks, aga kui midagi ei pea, siis nagu hullult tahaks.

Mul on viimase kuuga kogunenud 70 A4 arutlust teemal elu, minu mõtted ja loogika ning ühtlasi väljendavad need püüdlusi mõista, et kas elu on tõesti spiraal.

Ma jõuan samasse kohta tagasi, ainult et vahepeal olen end paar keerdu kõrgemale kerinud ?
See omakorda tekitab küsimusi, et ... oeh, las ta jääb, ei hakka seda 70 lehekülge ümber jutustama.

Naljakas, naljakas - mida rohkem ma arvan ja usun end asjadest ja eelkõige iseendast aru saavat, seda enam saan aru, kui vähe ma tegelikult mõistan ning kui üks vastus tekitab mitu uut küsimust, siis tekitab see tunde, et kas see ongi selline lõputu otsimine ning püüdlus MÕISTA ....
kunagi arvasin, et sellised enese MINA otsingud ja oma tõelise olemuse avastamine, et need kõik jäävad sinna puberteedi ikka, aga et kui täiskasvanuks saan, et siis saavad asjad nagu selgemaks või loksuvad kuidagi paika.

Samas nagu ei tahagi, et need paika loksuks, sest siis hakkaks ju igav, aga teisalt - kurat seda teab, kui isegi teaks, mida tahta. Kõige hullem ongi vist see, et olen aru saanud, kuidas need tahtmised ja nende täitumised ei vii mitte kuhugi, ainult veel sügavamale "rappa".
Siis tunnen end nagu selle uduse pildi peal näha on ... täielik siilike udus, kes ei tea, kes ta on ja kus ta on või kuhu ta minna tahaks.

Aga jah, välised asjad ei tee õnnelikuks, sellest hakkan ka juba aru saama, samas on neid vaja .
... ei saa öelda, et raha ei tee õnnelikuks, sest ega ka raha puudumine kedagi õnnelikumaks ei tee kui selle olemasolu
... samas on vastused minu sees ning hingerahu ju raha eest ei saa. Mis sest kasu on, kui ostan kalli reisi, põgenen soojale maale ning loodan, et seal siis juhtub midagi ilusamat - ega Viilma ilma asjata vist ütle, et kelle hing pole kodus rahul, selle hing pole kusagil rahul.

Aga äkki see polegi küsimus, millele vastust pean otsima, äkki on see lihtsalt fakt, mida pean nentima, et olengi selline rahutu ja vaba hing, kes ei taha mingil juhul kuhugi aheldatud saada.
Olgu selleks siis mingi kontorilaud kella 8st 17ni või siis kindel ja stabiilne elukoht.
Ma ei tea, miski hetk tundsin, et teadsin, sest kõik tundus nii õige ja loksus kuidagi iseenesest. Siiani olen rahul, et ei ole igavat rutiinset tööd, kus pean iga päev hommikust õhtuni olemas olema.
Minu jaoks on edu ja edukus sootuks teise tähenduse saanud. Ei ole vaja busy-busy VIP olla, vaid ülimalt mõnus on vahest see tunne, kui kumbki mu mobiil pole terve päeva endast märku andnud.

Ülim hõivatus ei ole veel edukus, küll aga olen iseenda jaoks edukas, kui mul on võimalik teha asju, mida naudin ja seda siis, kui mul endal tuju on.

Kooliga on sama lugu. Tean, et teen seda nii kaua, kuni see ametikene mulle meeldib - sel hetkel, kui asi minu enda jaoks vastumeelseks saab, on aeg selle hobiga hüvasti jätta.

Igal juhul olen endale taas igasugu kohustusi kokku kogunud, mis tõsi küll, mulle kõik meeldivad, ja kui ma midagi ette võtan, siis soovin seda maksimaalselt perfektselt teha.
Ses suhtes olen enda suhtes nõudlik, kohati kindlasti liialt ning tunnen, et kuigi keegi teine väljastpoolt mind tagant ei utsita ega peksa, teen ise enda elukese kiireks ja keeruliseks.

Aga ehk polegi see halb .. mis on üldse halb? Seesama halb on teisel hetkel Hea ja vastupidi. Segaseks kisub ära, ehk see ongi põhjus, miks hetkel enamikke kirjutisi ei avalda :):)
Käin parem õues, jalutan Bennuga metsas, istun jõe ääres, teen pilte ja õhtuti imetlen tähist taevas ... sest mul on aega ja võimalust seda teha ....kui ma otsustan endale parasjagu aega anda ... ja need on hetked, mil tunnen, et rohkem polekski nagu elus vaja saavutada.

Selline hüplev ja ebaloogiline jutuvada sai, aga mis ma ikka miskit loogilist aretan, kui mõtetel mu peas ei ole mingit loogilist alust....ja kõige imelikum on see, et homme samal ajal võin istuda samas kohas, kanda samasid riideid ja isegi olla samas asendis, aga kogu maailma hoopis teise nurga alt näha, hoopis teist juttu kirja panna, sest mõtted mu peas on teised ja kes siiani ei usun, et reaalsust kui sellist ei ole olemas, meie ise enda mõtetega loome iseenda reaalsust, siis ... sul on õigus seda mitte uskuda, aga mul on vist küllaldaselt põhjuseid seda uskuda :)
Nagu Sirje mulle ütles: "Elu on näidend, kus ma ise olen enda elu lavastaja, stsenarist ja näitleja!" Minu enda võimuses on otsustada, mida/keda ma mängin, kuidas ma selle rolli välja kannan jne jne.

No comments: