Sunday, March 30, 2008

Looduslaps

Imelikul kombel ilmub ei tea kust välja igasugu inimesi, kellest ma nii kaua midagi kuulnud pole - huvitav, kas miskit kummalist on teoksil või on see niisama?

Selle nädala tipphetk oli reede varahommik, kui ma kella 7 asemel natuke peale kuute üles ärkasin - päike hakkas just parasjagu tõusma, õues oli ilus nagu unenäos - vaade oli selline, nagu oleks tegu mõne postkaardiga.

Ma panin end kiirelt riidesse, lükkasin suusasaapad jalga ning läksin suusatama.
Oli 28. märts ja mina suusatasin.

Linnud laulsid, just tõusnud *PÄIKE* pani lume sillerdama ning mul oli tunne, et see ongi see !
Ma ei tea, mis, aga peale esimest kilomeetrit oli mu hinges selline rahulolu, mida tükk aega tundnud polnud.

"No näed sa siis, ei olegi vaja kallis soojamaa reisi või eksootilisi tingimusi, et õnnelik olla!" käis mul peast läbi ning ma olin tänulik, et mu praegune elu-olu võimaldab mul sedasi reede varahommikul enne tööle minekut looduses suusatada ning samal ajal sellist vaadet, päikesetõusu ja linnulaulu nautida.


Lisaks käisin üle pika aja Tallinnas, vauuu, pealinn :D
Jõudsin sinna reede pärastlõunal täpselt tipptunnil, kui enamik inimesi, jalg kõvasti gaasipedaali vajutamas, linnast välja kihutab - nii kiiresti ja nii kaugele kui võimalik, et siis pühapäeval taas vastassuunas tagasi sõita. Tund aega ummikus tiksumist oli piisav mõistmaks, miks olen antud hetkel valinud natuke teistsuguse elu.

Mida kauem ma seal linnas olin, seda enam sain aru, et need 10 aastat Tallinnas ja Tartus elamist on piisav, saamaks lõpuks ometi aru, et ma olen vist pigem LOODUSLAPS (kes meenutab sel fotol veidikene nukitsameest:) kui linna ÄRIMUTT.


Igal juhul on hing siin metsas kuidagi rahulikum ning palju rohkem omas elemendis, kui oma linnakorteri nelja seina vahel istudes.

Samas, kindlasti on palju inimesi, kelle jaoks see on parim variant ning kes ei kujuta end eluilmaski väljaspool Tallinnat elamas, sest küll ja küll on inimesi, kelle jaoks Eesti=Tallinn, sest see pidavat ainus tsiviliseeritud kohakene olema jne jne.

Aga selle blogi eesmärk polegi ju väita, et see, kuidas mina elan, on õigem või parem sellest, kuidas mõni teine inimene on elu elab. Eip, see on antud hetkel minu jaoks kõige õigem, mis ei tähenda, et ma juba mõne aja pärast hoopis teistsugust juttu ei võiks ajada, sest kõik muutub - kiiremini ja ootamatumalt, kui ma seda arvatagi oskan.

***

Tänaseks pole sellest lumest enam midagi järel ning minu hommikupooliku missiooniks oli tekkinud mutihunnikute rehaga laialilükkamine. Töö, nagu iga teinegi, millesse saab mitut moodi suhtuda, aga täna oli see väga lõbus. Lisaks leidsin kõikjal palju sisse sõidetud rööpaid, mida ma ühtlasemaks üritasin trampida, nii et olin põlvini porini.
Et siis selline omamoodi hommikupoolik on mul siiani olnud ***

No comments: