Saturday, May 31, 2008

We live in a beautiful world ...

See on lihtsalt laul, mis just mängis "We live in a beautifyl world..." ja taas tuli tunne, et nii ju ongi ja sealt ka pealtkiri. Palju on juhtunud, aga ma ei oska seda vist sõnades väljendada - kuidagi ehk saab ka, nii et ma proovin natukene mingist elukillust ülevaate anda.
Kõrvalolev lõke on meie lõke - viimase nädala jooksul olen kaks korda oma tooliga sellise kõrval istunud. Alates südaööst, kuni varaste hommikutundideni. Ööl vastu kolmapäeva kuni kella 4-ni välja.

Lihtsalt nii ilus oli seal lõkke kõrval soojas istuda, vaadata, kuidas öö tuli ja siis kohe sama kiirelt ka läks, sest sisuliselt väga kottpimedaks enam ju ei lähegi. Päike kaob ning siis juba õige pea taas tõuseb ning terve öö jooksul ei olnud vist ainsatki hetke, kus oleks vaikus olnud - mõni lind laulis kogu aeg !

Aga hea oli mõelda, et on töönädala keskpaik, aga mina laman siin tähistaeva all ning kellaajal ei ole absoluutselt mingit tähtsust ... seda vist nimetataksegi vabaduseks :) Lugesin enda unistuste raamatut - vahest hakkab isegi natukene hirmus, sest kuigi kontekst on oluliselt muutunud, on ikka uskumatult palju asju nii läinud, kuidas ma kunagi kirjutanud olen ning teine sama palju on peagi juhtumas.

Ja nii minu elukene siin maanurgas veerebki ... eks see ongi põhjus, miks ma arvutist veidi ära võõrdunud olen, sest kui mõned tööasjad välja arvata, siis ma suht väldin niisama siin taga istumist ning kirjutamise asemel olen avastanud joonistusploki, kus ma saan oma mõtted koos kõikvõimalike kritseldustega üles täheldada ning idee saab hoopis paremini edasi antud.
Mis suve puudutab, siis mul on endiselt käsil meie Lopa "muutumismäng" - ma ise kutsun neid koristustöid ja muid ehituslikke tegemisi sedasi, siis vähe lõbusam siin toimetada.
Täna, kuna ema oli ka taas kodumail, tegimegi pere ümarlaua, et mida ja kuidas kõige mõttekam edasi toimetada oleks.

Ma vist eriti kuhugi ei lähe, vahest ja natukeseks ikka, aga üldiselt kavatsen suht paikne olla, eks näis, kuidas see välja kukub, aga tunnen, kuidas mööda maailma tuuritamistest, lendamistest, reisimistest, ringi tõmblemistest on mingiks perioodiks kopp ees ning naudin vaikset maainimese elu (noh, nagu mütsistki näha ehk, kas pole mitte kaunis:)
Igas mõttes kojujõudmise tunne on, et ma enam ei saa üldse aru, kuidas ma varem ... ah, see on lõputu jutt, et kuidas ja mis ja miks ja mis siis, kui ... ?? kui ma vaid oleks osanud, kui ma vaid oleksin teadnud, kui teisiti kõik asjad praegu oleksid jne jne.
Eks kogu see virr-varr keerleb ikka aeg-ajalt peas ning siis vihastan enda peale, et miks ma seepärast siis ka selle praeguse hetke ära pean rikkuma ning siis läheb see jälle üle ja ongi olemas - mõneks ajaks, he-he !

Lihtsalt imelik on ju see tunne, et see ongi vist see, mida ma siiani kogu elu olen kõikjalt otsinud. Kuidas on võimalik, et see hingerahu ei asugi mägede taga? Kuidas on võimalik, et keegi teine inimene ei saagi seda tekitada, kui, siis ainult ajutiselt ... ja sedasi on oht lõputult targutada :)

PS! see sissekanne on spetsiaalse pühendusega Laurale, kes muidu iga päev tühja vaatab, kas olen kirjutanud või ei - nüüd siis üle paari nädala midagi uut lugeda... ja kusjuures mulle hakkab see mõte järjest rohkem meeldima, et ehk saadki millalgi oma kaksikutega siia tulla :)

Friday, May 16, 2008

Aega pole olemas ...

"Ei ole halvemaid, paremaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu"

... ja kas ma nutan või naeran sedasi ongi juuuuuuu .... kuradi kaua võtab lihtsalt aega see arusaamise värk !?

Minevikku pole enam olemas, see on illusioon. Tulevikku pole veel olemas, seegi on illusioon. Seega jääbki alles vaid üks ja ainus praegune hetk ning isegi, kui tulevik saabub, siis minuni jõuab ta alati siis praeguses hetkes, nii et sisuliselt ei olegi muud peale "SIIN ja PRAEGU" olemas :)

"Yesterday is history, tomorrow is mystery, all we ever have is NOW !"

***

Thursday, May 1, 2008

SIHT versus EESMÄRK

See on juba korra blogisse kirja pandud, aga kuna seesama teema on minu elukeses taas aktuaalne, siis "kaevasin" selle teksti üles ja panen uuesti siia.
Eelkõige on see mõeldud mulle endale, sest kipun taas pea laiali otsas mõttetult ringi tormama, end tagant kiirustama/sundima, ilma et märkaksin, mis siin ja praegu minu elus toimub !!??

Minu ja Sirje Uusbeki (Luule Viilma sõber ja mõttekaaslane) kohtumine 2007.a kevadel
/valikuline väljakirjutus diktofonilindilt/


-----------------------

Siht ja eesmärk on kaks erinevat asja, sellest oleks vaja aru saada ja seda mõista. Kui sa sead endale eemärgi, et ma tahan seda asja saada, näiteks tahan seda doktorikraadi saada, siis sa hakkad ennast piitsutama ja sa ei tunne mõnu protsessist endast. Kui sa siis doktoriks oled saanud ja kaks raamatut valmis oled kirjutanud, siis noh, kolm päeva sind õnnitletakse, mis siis saab?
Siis paned ruttu uue eesmärgi, sest sa tahad tunnustust – see on enesetõestuse nimel elamine.

Sul on vaja sättida siht. Tore oleks, kui see doktrikraad tuleks, ja teha seda sellel alal, mis sind huvitab, et olla protsessis.
Siis ühel hetkel sa mõted, et mul on ükskõik, mis saab, aga see töö on nii põnev, nii huvitav - see on eneseteostuse nimel elamine.
Siis tulemus tuleb see aasta või kümne aasta pärast, aga sa naudid seda protsessi. Siht on see, et ühel sihil on üldjuhul mitu väikseid eemärke ja alati võib eesmärk muutuda millekski muuks, see on loominguline ellusuhtumine. Kui sa tekitad eesmärgi, siis "märgi" sõna näitab juba, et sihid midagi kindlat ja konkreetset.

Mul on eesmärk ronida Elbruse tippu. Kui ma seal tipus olen, mis siis tuleb? Kaks võimalust, kas hüppan alla, sest rohkem ei ole ju midagi ... või otsin juba järgmist tippu, kuhu kiiresti rühkima hakata.
Kui sul on eesmärk, siis sul pole aega sihti märgata, on vaja kiirelt sinna, sinna, kiiremini, kaugemale ... see midagi, sinu elu tee, jookseb su kõrval, aga sa ei märka seda.

Need, kes ajavad taga eesmärki, seda ühte asja kusagil seal, need kukuvad sageli läbi. Nad lihtsalt väsivad ära selle millegi taga ajamisest, kuna üldjuhul jookseb eesmärk sama kiiresti eest ära.

Kui sa oled sihil, siis su vaade on avaram, sa ei aja ennast taga. Naudid seda, mida sa suunal koged. Suund on sinu valik ja siis toob elu ka neid juhtumeid, kus näed, issand, ei pidanudki midagi tegema. Sa märkad siis seda, mida elu sulle annab.

Inimesed tulevad sinuga kaasa siis, kui sinul on endal hea seda suunda minna. Kui sul endal on hea ja huvitav ja sa põled. Kui see liikumine inspireerib sind, päevast päeva, tunnist tundi, siis tulevad inimesed kaasa.
Kui sa lähed ainult mõistusega, siis nad ei tule kaasa, sest nad tunnevad:
„Miks ma peaks minema?“

Kui ta tunneb, et sinul on hea olla seal ja põnev ka veel, siis ta tuleb tunde peale, mitte mõistuse/loogika peale. Sedasi tekivad kaaslased.


Oluline on, et sa tunned ka seda tõsiselt, mida sa teed, mitte ainult ei mõtle seda tõsiselt. Pea seda meeles.

Siin maailmas loob uue ainult kaks asja: mõte ja tunne koos.

Ükskõik, mis asja sa teed - sul peab olema idee ehk mõtte pool ja ka tunne seal taga.
Kuidas sinu enda tunne selles protsessis toimib. Kui sa lähed ainult mõtte ehk ideega ees, siis see ei kanna, siis sa pressid läbi. Kui lähed ainult tundega, siis ei osata sinust alust saada, sest loogiline alus puudub.

------------------------------------------------------------------------------------------------

Siia Sirje jutu lõppu sobib väga hästi Eve ja Valduri poolt minu lahkumispäevikusse kirjutatud tekst:

„Üks suurimaid müüte edust olevat vaadelda edu kui tippu, sest tipust mõni kukub all, mõni tõugatakse alla, mõni hüppab ise alla ... Parem oleks vaadata edu kui olemise viisi, kui protsessi. Nii et protsessis jätkuvalt näeme !“

-----------------------------------------------------------------------------------------