Asi hakkab selginema vaikselt

Mõttelennu hakatised ja tegevuste tükikesed
*
Vahest tunnen end kui 15, mitte kui 25 :D ... mingi puberteet, mida mul kunagi õieti olnud pole, on lõpuks peale tulnud vms.

*
Eile pressisime isaga pea südaööni õunamahla, noh, me alustasime alles kella kümne ajal õhtul, nii et tegelt ei läinud üldse kaua. Aga tore oli. Ses mõttes, et algusest lõpuni kõik ise teha.

*
Praegu tulin koeraga metsade ja põldude vahel. Vesi on kohati nii sügav, et tahab üle kummiku ääre tulla ning mõnede puude lehed nii kollased, et ...

*
Ilm on märg ja sompus ning taevas üleni hall. Vaid kolla-punased lehed puude otsas annavad maastikule värvi

*
Öösel kell 2 naersin Kadi jutu ja meie olemise peale mingi 15 minutit sedasi kogu südamest nagu ma väga kaua naernud pole. Nii-nii naljakas oli olla lihtsalt

*
See läbi saav nädal on mitmes mõttes väga pöördeline olnud. Teisipäeva õhtuse Tallinnas käimise, hilisõhtuses lõkkes põletatud kaustikute hulga ja vastu võetud otsusega sai üks eluetapp läbi. Ma tean, et juba õige pea võib tulla aeg, kus ma hakkan AGA-tama ja MIKS-itama, aga mis seal ikka:) Lihtsalt, mul ei ole õigust muuta kedagi peale iseenda ning seda ongi vaja teha: olla see, kes olen ja teha asju, mis on mulle olulised. Elada edasi ootuses/lootuses, et asjad/inimesed minu ümber end muudavad, on nii enda kui teiste petmine.

*
Neljapäeva südaöö paiku vaadatud kaks filmi: "Anger Managment" ja "Yes to everything!" taaselustasid mõtte, et sellist laadi filmide vaatamine on vaja regulaarseks muuta ...

*
Ehituskaose ja ruumipuuduse jätkumine ajab vahest hulluks, teisalt on aga nii suured muudatused silmaga näha, et on põhjust uhke olla.

*
puud ja õuetööd ja ma ei tea, mis asjad kõik veel ... ootavad, et keegi läheks ja käe külge paneks, sest talv on tulemas. Hmmm, kõik ootavad ja loodavad, et keegi poleks tema :D

*
korteris pole eriti midagi teha, siin maal on kogu aeg liiga palju teha - võta siis kinni, mida tahta või mida mitte

*
Nii üle päeva on mul tunne, et tahaks minema siit. Ma tean, et paar-kolm kuud mujal olemist loksutab mu mõttemaailma taas paika ning näen asju taas sootuks teises valguses.
Pikemaks ajaks äramineku plaan on hetkel asendunud sooviga minna kuhugi, kus saaks keeleoskust parandada ning niisama natukene ringi vaadata, ennast arendada ning siis rahulikult vaadata, mis elu toob... kulgemine on vist selle asja nimi :) ja olen juba leppinud, et nii, nagu minu mõtted erinevate asjade suhtes muutuvad, muutuvad ka minu plaanid, mida mingis mõttes polegi tegelikult üldse mõtet teha, sest see visioon tulevikust hakkab kuidagi ahistama ning blokeerib muud variandid, mis võib-olla tulla tahaks

*
Kummikud ootavad esikus, jope on juba seljas ...

*
4 tundi hiljem
*
Õhtu...olen üleni tolmune ja sopane ja väsinud. Kõht läks ka metsikult tühjaks ning praegu valmis tehtud kuum kakao peaks teoreetiliselt eluvaimu taas sisse puhuma

*
Kadestan mingil määral Meigot, kes umbes tunnike tagasi kaabut kergitas ning enda järjekordsele rännakule läks... usaldades elu ning usaldades ennast. Meie peres on kõik sellega juba nii harjunud, sest pole see mitte esimene kord ja tõenäoliselt/loodetavasti ei jää ka viimaseks.

*
Aga jah, sinna ta läks, suur seljakott, telk ja pass ühes ... kõik tema jaoks ebavajalik, k.a telefon, jäi koju. Anname endale täielikult aru, et võime teda näha juba homme, nädala, kuu või poole aasta pärast, sest on ka ju tema lühim India reis kestnud vaid mõne päeva. See on üks paljudest asjadest, mida mul väikevennalt õppida on - nimelt seda, kuidas olevikuhetkes elule avatud olla. Tema suvisest rännakust alates vaatab aida ukse kohalt vastu silt "Lasen lahti vanast. Olen uuele avatud" .

*
On kogu see värk ehk veidi veider? Otse loomulikult, ent meie jaoks on meie endi veidrused nii normaalseks saanud, et oleme nendega harjunud. Samas, what the fuck is normal? Elada elu, mille kõik teised heaks kiidavad, mis ühiskonna tavadega kokku lähevad? Et ikka ülikool ja korralik töö ja siis see tuntud oravaratas, et ärkad-tormad tööle-sealt tagasi koju-ja seejärel magama, nädalavahetusel võiks täiega lõõgastuda, sest eelnev nädal on ära väsitanud ning stressi viinud. Üks variant on end pildituks juua, lahe ju, kõik mured lähevad minema ... korraks.

*
Elu üldse, välimus on oluline. Riietus peab olema vastav, sest appi, mis teised muidu arvavad? Telefon, auto ja kõik muu väljapoole paistev, peaks ka enam-vähem olema, sest muidu äkki polegi ma midagi väärt. See oli täiesti lambi ajurünnak praegu ning jah, pisut ehk liialt üldistatud, aga põhimõtteliselt on ju nii ning ses osas imetlen järjest rohkem inimesi, keda absoluutselt ei huvita, mis teised neist arvavad ning kes julgevad oma elu elada täpselt sedasi, nagu nad ise tahavad ja teha täpselt neid asju, mida nende endi süda teha käsib, mitte mida ühiskond ootab.
Good luck to you our little BIG brother !!!