Wednesday, December 14, 2011

Vanaema malenupus

Täpselt nädalapäevad tagasi istusin mamma hoovi peal asuvas garaazis ja ajasin temaga juttu. Mis sest, et kõik, mis temast tänaseks alles, on tuhk malenupukujulise urni sees?
Garaaziukse jätsin enda järel igaks juhuls lahti, sest mingil imelikul kombel oli suht suur aukartus, peaaegu et hirm, selle urni ees.



Istusin ja vaatasin seda enda ees kõrguvat, umbes 30 cm kõrgust malenuppu ning mõtlesin, et täiesti lõpp ikka (otseses mõttes lõpp) - terve elu ta tegutses ja toimetas ja möllas ringi nii, kuidas vähegi oskas ja sai - ning nüüdseks on see kõik läinud, läinud oma igavikulisele teele, jättes järele vaid tuha malenupus ??? Samas, võib-olla ei ole midagi läinud ega kadunud, võib-olla elu muutis lihtsalt oma vormi.
Teisalt jättis ta endast ju nii palju järele, k.a meie kõik, nii et selles mõttes elab ta ju edasi :)
Usun järjest enam, et me kõik oleme tulnud siia ilma looma ja sünnitama - kes uusi inimesi siia päikese alla, kes muusikat, kes kirjandusteoseid, kes äri-impeeriume, kes erinevaid variatsioone kõigest eelnevast.

*

Panin Google´sse sõna "malenupp", et siia kõrvale vastav sümboolika leida ning esimesel korral "Search" nuppu vajutades tuli rida mingeid sootuks muid pilte.
Ühel, mis sealt esireast kohe silma jäi ja mida siin kõrval vasakul näha võib, ei ole male ega malenuppudega mitte kui midagi pistmist - küll aga võtab see suurepäraselt kokku selle tunde, mis mul seal garaazis istudes tekkis.

Tunde, et kui mul pole mitte kui midagi kaotada, sest lõpuks ei jää ka minust endast alles rohkem ega vähem, kui üks urnitäis tuhka, siis pole mul ka igapäevaselt oma elu elades tegelikult mitte kui midagi kaotada !?
Tulen ei kusagilt, lähen ei-kuhugi. Tulen tühjade pihkudega, lähen tühjade pihkudega. Et siis milleks kõik see vahepealne põdemine ???!!!
Selle nurga alt vaadates tundub kogu see elu kui üks näitemäng, kus publik saab kõike - kõhud kõveras naerda, vihast jalgu trampida ning suurest kurbusest pisaraid neelatada.
Tsirkust ja leiba, kas see siis ongi kõik, milleks tulime ???
*

Mõtlesin, et mida tema praegu, sealt "teiseltpoolt", mulle öelda tahaks.
Lisaks proovisin ette kujutada, mis tunne võib olla nendel inimestel, kes tegelikult ka teispoolsuse sõnumeid vastu võtta suudavad?
Kuna mina seda (vähemalt hetkel mitte) kohe mitte ei oska, siis ma ei tea, mis ta mulle öelda tahaks, küll aga tean seda juttu, mida ma enda peas iseendale jutustasin - andsin endale taas lubaduse, mida endale korduvalt varemgi andnud olen.
Teen endast parima, et mõista seda, milleks ma siia maamuna peale olen sündinud. Julgeda olla see, kes ma tegelikult olen ja teha asju, mis mulle tegelikult korda lähevad.
Elu on liiga lühike, et selle kõigega oodata !!! Ma ei tea, kas ainult mulle tundub, aga see on justkui osa illusioonist - fakt, et me kõik teame, et meie aeg on limiteeritud, kuid kuna see mõte on nii hoomamatu, siis on kergem seda asjaolu lihtsalt ignoreerida ja mõelda, et KÜLL JÕUAB ... kunagi .... ühel päeval ... siis, kui ...
Aga MIS SIIS, kui seda ÜHTE PÄEVA enam ei tulegi ??
*

Head teed Sulle Mamma, kus iganes Sa praeguseks ka ei ole !!! Kerget lendu Sulle - ei oskagi öelda, miks, kuid mulle tundub, et Sa lendad kusagil :)))




*
Teist korda Google pildiotsingusse "malenupp" sisestades tulid ...üllatus-üllatus ... malenupud, kuid esimene pilt tundus selle olukorra ilmestamiseks siiski oluliselt õigem, mis sest, et otsingus midagi valesti läks :) Nii et ju siis Keegi Kusagil Kõrgemal teab paremini kui mina või Google ???? Ma tean, palju küsimärke ??????? täna, kuid mis seals ikka.

2 comments:

Anonymous said...

nicht verstehen :( Tamara

Anonymous said...

kirjuta siis siia ka kui sa oled vastuse leidnud, miks me solberdame siin maamunal. hetkel tunne selline, et üks päev jälle surmale lähemal. ma ise tahaks uskuda, et see illusioon siin toimumas meie lühikese elujooksul. samas kas need asjad mis sulle korda lähevad ja millest sa midagi pead kas need jälle õiged mille järgi tegutseda. Kas peab üldse midagi tegema`?Mis sa arvad..ise saan samas aru, et mul endal mingi sisemine rahutus, mis mind vaevab, et peaks midagi tegema, aga ma tunnen, et see maailm liigub ühes suunas. midagi kasulikku teha vähemalt endajaoks tähendab meie ühiskonna standardite murdmist...mis iganes tegelt, aga vist asi hakab pihta vist kõrvade vahelt...äitah igastahes su mõttete eest, paneb mind isegi naeratama, lugedes su blogi seda osa, kus sind vaevavad need põhja panevad küsimused elumõttetuse üle...ma küsin ka vahel endalt..mis asja ma siin toimetan..: