Saturday, December 22, 2012

Christmas Reflections





Elan viimasel ajal iseenda jaoks pisut uskumatus ajagraafikus, saades magama alles kahe-kolme paiku öösel. Kuna tundub, et ka järgmine nädal võib vabalt selles rütmis jätkuda, sest mul ei ole ühelgi hommikul kuhugi kiiret, ei sunni ma end ka varem voodisse. Ei, ma ei ole peomutiks hakanud, küll aga spontaanseks tegelaseks, kes tegeleb asjadega suvalistel kellaaegadel. Nii toimus isegi viimane suur koristamine, mille jooksul ma vaibad tuule ja tuisu kätte viisin, öösel kella kahe paiku.
Või kasvõi praegune hetk, mil kohe on kätte jõudmas südaöö ... panin suusapüksid jalga ning lähen vanalinna suurt jõulukuuske imetlema, kuuske ning seda maagilist talve, mis väljas valitseb :)
Lähen vaatama linnaväljaku kuuske, kuigi samal ajal keerlevad peas südamlikud read, mille autoriks Leelo Tungal 
Kõige ilusam jõulupuu

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okste peal tähtede tule,
inglijuustena lumised vaibad on maas.

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind.
Või kui tuleb, siis võib-olla läbi su une,
läbi unenäo kaitseb ja soojendab sind.

*
Otsustasin eile, et ei sõida veel kohe maale ära, vaid jään nädalavahetuseks siia. Olen pisut iseenda ja oma ilusa jõulutuledes koduga. Puhkan ja tõmban hinge sellest viimasest kolmekuulisest ülihuvitavast virr-varrist, kus päevad on nädala ja nädalad kuu aja pikkused :)


Meigo arutles oma blogisisssekandes  "Üks asi korraga": Mõistatan, et kuidas küll on võimalik "keskenduda ühele asjale korraga", kui kõik "asjad" on omavahel tihedalt ühendatud, seotud, läbipõimunud, teineteist justkui defineerivad.
Siis võib-olla on võimalik "keskenduda ühele asjale korraga", kui keskenduda kõigele, kogu tervikule korraga.


...mina sellest ka aru ei saa, sest mida aeg edasi, seda enam tundub, et kõik asjad on otseselt või kaudselt teineteisega seotud ning kõik olukorrad viivad varem või hiljem samade inimeste ja kohtadeni jne jne ...kuigi võib ka vabalt olla, et päris nii see ikkagi pole :)
Sellele vaatamata tunnen, kuidas sõnadega tuleb tõepoolest ettevaatlik olla ja soovidega niisamuti - ei olnud see ju üldse väga kaua aega tagasi, kui sotsiaalse arhitekti kui ühe võimaliku tuleviku ameti üle arutlesime, et kes ja kuidas ja mismoodi. Mida iganes see ka täpselt ei tähendaks, tunnen end viimasel ajal kui sotsiaalne arhitekt kes teeb koostööd teiste sotsiaalsete arhitektidega :) Erinevate teemade, inimeste ja olukordade kokkupanemine on nii lahe ning tulemus pahviks lööv.
Kusjuures, kui juba sõnade suurest mõjuvõimust rääkida, siis loodan, et Lääne Elu tänane kirjaviga, kus minule, kui Kristi Mäe´le viidatakse, endast mingeid tulevikuprogramme ei sisalda, kuigi mine tea, mine tea  :D


Praegu olen täitsa niisama, kuid kuna ma pole selles kuigi osav, on see väsitavam, kui too virr-varr, millest ma praegu puhata proovin :D Täiesti absurdne, kuid mis teha.
Mnjah,  niisama olemine, lihtsalt olemas olemine - "tegevused", mida ma endiselt veel hästi ei oska!? Vahest leian end ikka ja uuesti mõttelt, et kas saaks ka teisiti või ongi see minu loomuses, et kui ma midagi teen, siis nii südamest ja jäägitult, et ilma selleta ei saa ega oska. 

Monday, December 17, 2012

Saturday, December 15, 2012

Yourself


The reason you are "here" 
is not to be good,
to be perfect,
to be better,
to get stuff done, 
to save the world, 
to save somebody,
to prove something
or to be anything other than
YOURSELF.
That´s all you have to work on, 
that´s all you can do.
But by doing it
all those other things 
will happen anyway
...
-Notes from the Universe-


 ... ja nii ongi  :)
... so true :) 

Maagiline 12.12.12 on läbi.
Palju ärevust tekitav 21.12.12 on peagi käes.
Mida uskuda, mida mitte?
Kas on üldse vaja kedagi või midagi uskuda?
Või on siiski tõsi see, et kõik väline pole absoluutselt oluline, kuna usk ja vastused on nagunii meie endi sees olemas ... ikka ja alati!
Siin on filmi "Kumare" treiler.

 

"Kumare" on film, mis juba suve algusest saadik erinevaid teid pidi ikka ja jälle minuni jõuab, kuid mille vaatamisele seni pihta ei saanud. Nüüd, eile õhtul siis võtsime kätte, ning vaatasime selle ära.
Eestikeelsete subtiitritega täispikk film on saadaval ETV2 kodukal.


Elu, maagiline Elu ...
Inimene, müstiline Inimene ... 

Usk, see kõikse vägevam Usk ...
Kust ta tuleb? 
Kuhu läheb? 
Milles seisneb

Põhja-Tallinn "Meil On Aega veel"
Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel,
kui ei ole siis seda millegi arvelt laename.
Meil on aega veel, meil on aega veel,
kõigil on aega veel.

Asjad võtavad aega alati enne kui nad realiseeruvad
Meil on aega tegelt nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam 
.... 
....

 

Leidsin täna netist ühe noorsootöötatajate koolituse, mis toimub märtsis Iirimaal, Cork´is. Lappan neid igast pakkumisi ju viimasel ajal päris sageli, et Portugal, Leedu, Itaalia, Kreeka jne, aga see oli esimene kord, kui Iirimaa mulle ette jäi.
Mõnus ja soe äratundmine tuletas meelde, kui oluline see maa mulle on.
On see ju koht, kus asub meie pere teine kodu.
Koht, kus elavad kallid inimesed.
Koht, kuhu olen jätnud maha tükikese oma südamest :)
Heh, ei tea, kas julgen sinna uuesti minna, sest viimane kord, kui läksin, jäin pea kaheks aastaks.

In a Course In Miracles we already have a lesson number 361 which means that the 1-year course is almost over. However, it says: "This course is a beginning, not an end" :)

Tuesday, November 27, 2012

Saturday, November 10, 2012

6 kuud



Minul ja Õhtu-Kallas 15 majal on põhjust pidu pidada, kuna täna täitub meil 6 kuud kooselu :) Just nii, täpselt pool aastat on möödas 10. maist, mil esimest korda üle selle maja lävepaku astusin.

On hea ja eriline tunne.
Selg on toetatud vastu sooja ahju, pilk suunatud üle mere, silmapiiri taha.
Meri, meri, meri - kas mul Sinust kunagi ka küllalt saab?
Kas on võimalik Sind liiga kaua ja pikalt vaadata?
Ei usu, et on.
Olla seal, kus olen valinud olla ja teha seda, mida olen valinud teha.
See vist ongi õnn!

Osalesin eile Euroopa Noorte koolitusel ning mida kauem see kestis, seda suuremaks muutus mu enda soov kuhugi taas minna ja midagi teha. Ühesõnaga, olles läinud vastuvõtvate organisatsioonide infopäevale, muutusin ühtäkki ise selleks nooreks, kes tahaks sinna, sinna, sinna ... ?!
Aga ei, sama kiirelt kui see uitmõte tuli, ta ka läks, kuna tegelikult ju tean ja tunnen, et mul on vaja mõneks ajaks paika jääda ning vaadata, kas ja mis siinmail korda saata suudan?
Mida õppida?
Keda tundma saada?
Rääkimata sellest, et mu enda algne missioon ja visioon, miks siia majja üldse tulin, on veel täiesti pooleli.
Lisaks on siin sünnilinnas liiga palju puzzletükke justkui imekombel endale koha leidnud ning üks "kokkusattumus" viib teiseni,  nii et ma ei tea, kas ainult mulle tundub või on see tõesti millegi uue ja olulise algus?
Teisalt, ega siin olemine ja elamine pea ju ärakäimist välistama. Üks konkreetne plaan mul juba peas küpseb. Kuna ma praegu noorte huvikeskuses tööl, tuleb leida lihtsalt võimalused, kuidas seda kõike, mida tahaksin, koos noortega teha  :)

Sattusin vaatama allolevat Eestit tutvustavat videot. Õnneks see ainult kinnitas mu veendumust, et praegusel ajahetkel on mul vaja kodumaal olla ning toimetada.
Kuidas see laul oligi, et ...
"Ilus, ilus, ilus on maa.
Ilus on maa, mida armastan"




Wednesday, November 7, 2012

Kõrvaltvaataja

Veidrad sünkroonsused ja "kokkusattumised" on viimased ajal saanud nii igapäevasteks nähtusteks, et tunduvad kohati lausa päeva loomuliku osana. Aitäh, aitäh, aitäh!
Elu on toonud hulganisti sündmusi ning uusi inimesi, ootamatuid lahendusi ja teistsuguseid vaatenurki, huvitavaid ja vähem huvitavaid arutelusid. Lisaks on tulnud silmitsi seista ka nii mõnegi "luukere kapist välja" olukorraga, mille jooksul on tulnud endale ausalt silma vaadata ning küsida: "Kristi, mis toimub?"
Siinkohal aitab üldjuhul seesama kurikuulus küsimus, mille James minult kunagi küsis: "Is that the way you want it to be?" Väga lihtne, peaaegu labane lause, kuid ometi nii tol hetkel kui ka edaspidi mind palju aidanud. Ennekõike aidanud julgeda otsustada.

Tajusin hiljuti väga selget erinevust sisemise ja välise rikkuse vahel. Ei hakka üksikasjadesse laskuma, kuid konstanteerisin veelkord fakti, et materiaalne, s.t väline, rikkus võib olla, sisemine peab olema. Ja seda mitte üksnes minu enda, vaid ka inimeste puhul, kellega igapäevaselt suhtlen.
*

Võib olla tundus selline vestlus "mänguasjade" teemal minu jaoks kõike muud kui tähenduslik ka seepärast, et hetk varem olin kuulanud ning teinud märkmeid kohtumisel, kus külaliseks oli Vahur Kersna.
"Homme tuleb niikuinii ja homme ütleb mulle homme, mis ta minust tahab!" on peamine mõte, mis mul peale seda pähe keerlema jäi ning lisaks: "Mulle on palju tähtsam olla see, kes ma olen, kui see, et ma edukas olen. On hästi oluline, et sa oled see, kes sa oled ja saad pidevalt paremaks. Milleks muuks me siia siis tulnud oleme? 
Kui sa tahad küpseda, inimesena areneda, siis pead sa astuma vasakule ja paremale, pead katsetama."

Paar kuud tagasi lugesin Aino Kallas´e kirja pandud mõtteid, et mingi peiood, pea pool aastat, ei jäänud tal kirjutamiseks üldse aega, sest ta enda elu muutus nii intensiivseks ning tõeliseks. Kuna ta hakkas elama, mitte polnud enam kõrvaltvaataja, kel oli mahti oma mõtteid üles täheldada.

Praegu, ajal kui olen andnud oma sõrme kümnesse erinevasse suunda, mis sest, et kõikjal on teemad, mis mulle suuremal või vähemalt määral huvi pakuvad, tudub see kõrvaltvaataja roll järjest ahvatlevam :)  Omamoodi lahe on see ülimalt intensiivne elu. Hmm, kas ikka on? Kas see oled sina?
Samas, ega vist ilmaasjata öelda, et rauda tuleb taguda, kuni ta kuum on. Teiselt poolt tekitab see omakorda järgmise küsimuse, et kas on õige muudkui taguda, taguda, taguda ... seni, kuni jõudu jätkub ning seda jõudu ja sitkust jätkub meil eestlastel ju päris kauaks, võib olla isegi liiga kauaks?!

Vahest on hea, kui pole ülearu palju aega, et mõelda. Palju on teha, lausa nii palju, et küsimuse jaoks - mida ja miks ma teen? - ei ole aega. Ühelt poolt väga jabur, teisalt igati mõistlik :)

Course in Miracles on meil peaaegu lõpusirgel, täna oli lesson 324 "I merely follow, for I would not lead".
Jaan Tätte ütles viimases intervjuus:
"Pead julgema ära minna ja pead julgema tagasi tulla."
/---/ "Ma tunnen, et ma ei ole see, kes siit läks. Midagi minu sees muutus. Mul on väga raske suhelda inimestega, kellega ma suhelda ei taha " /---/  Ma pole ka kordagi telekat ega raadiot mängima pannud" /---/ 
"Olen mina ja see, mis mu ümber, on ka mina" :D

Kui kevadel, peale ligi 2 aastast äraolekut, Eestisse tagasi kolisin ning lennujaama lähedal suurt sloganit "Vabadus reisida" nägin, oli tol momendil minu jaoks oluliselt suurem vabadus "Vabadus Koju tagasi tulla".
 Ju need kaks vabadust, tulla ja minna, ongi mõlemad olulised ja vajalikud,  mis tarvis mingi valemiga (ja soovitatavalt elutervelt) tasakaalus hoida. 
 
Homme lähen kohtumisele, kus esineb kolm kirjanikku, üks neist Asko Künnap, kes muuhulgas on öelnud sedasi:
"Ma ei vaata telekat, ei loe saastalehti ega kommentaariume. Ja ma väldin jõudumööda tühiseid inimesi. See on harjutatav kunst. Tühised inimesed sellest tühjemaks ei jää, samas kui mina võin oma päevi täita millegi sisukamaga kui müügimeeste, maaklerite ja putukametnikega jagelemine. Mõtlemisega, näiteks.”

Kas ka minust on nende aastatega saanud mingis mõttes egoist, kes teadlikult väldib väga paljusid ja paljut?
Kas see, kui olen praegu pea ees, võib olla isegi pisut mõtlematult, elumerelainetesse hüpanud, on olukord, mis mu õige pea tühja kestana kaldale viskab või hoopis midagi, mis õpetab, kuidas end seal lainemöllus hüpleval surfilaual püsti ajada ning liuglemist nautida:)? Heh, eks see õige pea näha ole, kas pole.

Tean ja annan endale aru, et on vaja rohkem olevikus olla ja toimetada. Seda igas mõttes, sest homme ütleb mulle nagunii ju alles homme, mida ta minust tahab :)
"Parim osa tuleviku juures on see, et see jõuab meieni üks päev korraga" -Abraham Lincoln-

PS! peale seda, kui olin oma jutud kirja saanud, tekkis tunne, et piilun väikevend Meigo blogisse ka, ehk on temagi vahepeal mõned huvitavad mõtted kinni püüdnud. Ennäe, oligi, ja seda kusjuures alles täna, nii et igati ahjusoe materjal :)  Siin sellest kaks lühikest lõiku, mis täiendavad kõike eelnevalt nagu valatult.

"Leian ja kogen ikka looduses lootust.
Olgu see siis jõe voolamine tähed öösel vaikus võnked lehed puhas õhk või muu
- ikka muutub hingamine alati kergemaks - vabamaks.
Tihti tänapäeva ühiskonnas võib näha liigset ahnust, liigset kiirustamist, liigset muretsemist.
Liigset väsinust, liigselt tühja mõttetust, niisama liigset laiskust + palju muud liigset.
Looduses puhtas ei tundu selliseid liigseid tasakaalutusi olevat.

Minujaoks on midagi niivõrd ülierilist selles looduse lihtsuses.

Ei tekita ka sügis enam nurkust. Aastaajad nagunii ju vahelduvad,
tundub vajalik ja hea see paratamatus.
Iga päev on aastaringis erinev,
on ju ka sõnad loodus ja lootus peaaegu samad."

Saturday, September 22, 2012

Tuesday, August 21, 2012

I want to know if we dare :) ?



Do you dare to dream of meeting your heart´s longing? Do I?

Thursday, August 9, 2012

"A Return to Love"

Marianne Williamson in Super Soul Sunday,

20 years after the "A Return to Love"
Pages 190-192

As I interpret the Course, "our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness, that most frightens us." We ask ourselves, Who am I to be brilliant, gorgeous, talented, fabulous? Actually, who are you not to be? You are a child of God. Your playing small doesn´t serve the world. There´s nothing enlightened about shrinking so that other people won´t feel insecure around you. We are all meant to shine, as children do. We were born to make manifest the glory of God that is within us. It´s not just in some of us; it´s in everyone. And as we let our own light shine, we unconsciously give other people permission to do the same. As we´re liberated from our own fear, our presence automatically liberates others.
A miracle worker is an artist of the soul. There´s no higher art than living a good life. An artist informs the world of what´s available behind the masks we all wear. That´s what we´re all here to do. The reason so many of us are obsessed with becoming stars is because we´re not yet starring in our own lives. The cosmic spotlight isn´t pointed at you; it radiates from within you. I used to feel like I was waiting for someone to discover me, to "produce" me, like Lana Turner at the drugstore.

Ultimately I realized that the person I was waiting for was myself. If we wait for the world´s permission to shine, we will never receive it. The ego doesn´t give that permission. Only God does, and He has already done so. He has sent you here as His personal representative and is asking you to channel His love into the world. Are you waiting for a more important job? There isn´t one.

There is a plan for each of us, and each of us is precious. As we open our hearts more and more, we´re moved in the directions in which we´re supposed to go. Our gifts well up inside of us and extend of their own accord. We accomplich effortlessly.

How could Leonardo da Vinci not have painted? How could Shakespeare not have written? In Letter to a Young Poet, Rilke tells a young writer to write only if he has to. We are to do what there is a deep psychological and emotional imperative for us to do. That´s our point of power, the source of our brilliance. Our power is not rationally or willfully called forth. It´s a divine dispensation, an act of grace.
  - Marianne Williamson-

Joogafestival - Hinge Pidu


"Mõni hetk on elus ilusam kui teine.
Mõni hetk on kohe väga-väga ilus ..."


Joogafestivali korraldaja ootab Haapsalu piiskopilinnusesse tuhandet joogahuvilist

Küsitles Kristi Märk

21. - 22. juulil peetakse Haapsalus Baltimaade esimene joogafestival, mis toob Läänemaale rahvast nii siit- kui ka sealtpoolt piiri. Korraldajad ise kirjeldavad seda kui suurt ja südamlikku sündmust, kus leiavad tegevust ja inspiratsiooni nii need, kes juba tegelevad joogaga kui ka need, kes on siiani joogast ainult mõelnud.
Festivali peakorraldaja on joogaõpetaja Merit Raju, kes on ka raamatute "Out of Office", "Hingele pai", "Leia oma tee" ja "Sõnadest tähtsam" autor.

Baltimaade esimene joogafestival on kohe ukse ees. Kuidas ettevalmistused kulgevad ja mis tunne valdab?
Ettevalmistused lähevad kenasti ja rõõm on näha, et nii paljud toredad inimesed on festivalist huvitatud. Joogafestivalist räägitakse säravail silmil – nii nagu meiegi seda teeme ja oleme soovinud.

Kui suur on koolitajate hulk, kelle teadmistest ja kogemustest festivali külastajad osa saavad?
22 õpetajat, kolm bändi, kokku 33 sündmust ja kummalgi päeval 12 tundi programmi. Õpetajate hulgas on 7 meest ja ka mitmeid välismaalasi.

Peaesineja Daniel Strausseri kodulehel olev ajakava on väga tihedalt maailma eri paiku täis. Mis valemiga teil ta siia Läänemaale meelitada õnnestus?
Hakkasime festivaliks valmistuma eelmise aasta maikuus, nii et saime ta Eestisse meelitada uudishimust, kuna ta pole Eestis käinud, lisaks tahab ta toetada toredaid algatusi ja õnneks oli ka piisavalt vara, et tema graafikus koht broneerida. Sellise taseme joogaõpetajate kalender on broneeritud aasta ette.
Ka teine välisõpetaja, Richard Hackenberg on väga professionaalne ja teinud joogat juba 33 aastat. Välismaiseid õpetajaid on veelgi, kuigi osa neist elab Eestis – näiteks Moses Maimon Iisraelist, Marika Blossfeldt USA-st ja Jocke Salokorpi Soomest. Sellega on meil väga vedanud, et nii head õpetajad on eestlastele nii ligipääsetavad.

Mis on teie silmis Danieli peamine oskus või väärtus, miks võiks kasutada võimalust temaga kohtuma tulla?
Temast õhkub spirituaalsust, mis on kütkestav ja veenev. Seejuures on ta väga kergesti arusaadav, toob lihtsaid näiteid ega tee joogat liiga müstiliseks. Samal ajal saab teda kuulates palju inspiratsiooni spirituaalsel teel jätkamiseks. Ta ei varja ka varjukülgi ega ütle, et see tee oleks ainult lihtne. Pikk artikkel tema elust ja hoiakutest on ajakirja Psühholoogia Sinule juulinumbris.

Kas tantrajooga eksperdi Moses Maimon´i loeng "Tantra jooga - Ida seksuoloogia müsteeriumid" on üks väheseid üritusi joogafestivali raames, mille ajal tuleks vanematel oma lastele muu tegevus leida?
Meie töötubades vanusepiiranguid ei ole, kuid tantrajooga puudutab tõesti seksuaalsust. Leiame, et mida varem noored teadlikust ja targast seksuaalenergia kasutamisest teada saavad, seda parem.

Mis vanuses lastele on mõeldud lastetelk ning mida nad seal teha saavad?
Lasteprogramm on pea sama pikk kui põhiprogramm. Seal on joogat, tantsu, laulu, kunstilist tegevust ja muinasjutuvestmist vaheldumisi. Üldjuhul on see mõeldud 4-11-aastastele lastele, aga kui mõni noorem või vanem osaleda soovib ja tegevused huvi pakuvad, siis on ka nemad teretulnud. Lastetelk asub Piiskopilinnuse laste mänguväljakul, mis juba iseenesest on väga tore maailm.

Rääkige natuke planeeritavast bazaarist, millega seal kaubeldakse?
Joogafestivali ametlikud toitlustajad on Põhjaka mõis ja kohvik Mamo, lisaks on festivali ümbruses ja linnusehoovis tervisekaupade bazaar, kus on kaupu kasemahlast tervisejalanõudeni ja meditatsioonipatjadest toortoidu tortideni. Saab pildistada oma aurat, lasta end üle vaadata ehtsal India ajurveeda doktoril ning nautida kasulikku massaaži.

Kust tuli mõte rajada OM lounge ning mis funktsioon tal festivali ajal on?
OM lounge’i idee tuli Maakauba asutajalt, kes ka toitlustab lounge’i. Selle mõte on võimaldada mõnusat telki lebotamiseks, jutustamiseks ning maitsvate jookide ja suupistete maitsmiseks katuse all, lasta endale teha stiilseid patse või hennamaalinguid või isegi punuda pähe turban.

Lisaks olete välja hõiganud üleskutse kõikidele vabatahtlikele, kes teie sõnutsi hakkavad oma abivalmiduse, heatujulisuse ja pealehakkamisega peegeldama joogafestivali ideed avatud südamega elamisest. Kui aktiivselt on inimesed selle mõttega kaasa tulnud või on veel täitmata kohti?
Vabatahtlike kohad on juba täis, neid on praegu 55 sooja südamega inimest! Ühest küljest tahtsime anda võimaluse osaleda festivalil inimestel, kelle jaoks on osalustasu liiga kõrge. Vabatahtlikud saavad pool aega ka festivalil osaleda ning pakume neile ka lõunasööki. Teisest küljest tahtsime anda teistsuguse kogemuse festivalist – kuidas on panustada millessegi ilusasse ja suurde.

Palun tooge mõni näide rollidest, mida vabatahlikud täidavad?
Taimetoidu töötubades abistajad, piletimüüjad-infopunkti töötajad, väliskülaliste saatjad, lasteprogrammi ja lavatehniku abilised, ka parkimise suunajad, pakihoiu ja algkooli majutuse assistendid. Aga jah, kõik kohad on juba täis.

On teil juba ka ligikaudne ettekujutus olemas, kui palju külastajaid joogafestivalile oodata on?
Linnusealal on ruumi 10 000 inimesele, aga pigem arvestame siiski umbes 1000-ga. Ise olen käinud 2222 inimesega joogafestivalil, mis andiski mulle selle mõtte teha sarnane sündmus ka Eestis.

Vaadates meie Eestimaa senist suve, tekib paratamatult küsimus, et mis siis saab, kui vihma sajab?
Meil on oluline osa programmist ka siseruumides ja sinna mahub kokku vähemalt 700 inimest. Pealava programm on suurelt jaolt füüsiline, ning vihm eriti ei segakski. Samas on meil lausvihma puhuks “plaan B” – selle korral teavitame osavõtjaid. Aga kõik programmipunktid toimuvad igal juhul, olenemata ilmast!

Paralleelselt joogafestivali korraldamisega jõudsite hiljuti veel ka ühe uue raamatu välja anda. Kuidas te end eri tegemiste vahel jagate või on jooga, kirjutamine ja joogafestivali korraldamine omavahel nii seotud tegevused, et vaid täiendavad teineteist?
Olen viimasel aastal seetõttu tõesti natuke liiga palju tööle (kuigi see pole nagu “päris” TÖÖ, aga siiski on paljud isiklikud ja kodused asjad seetõttu unarusse jäänud) keskendunud ja pärast festivali tuleb kindlasti vahepeal teistsugune periood.

Olete välja toonud võrdluse, et joogafestival on midagi sellist nagu laulupidu Tallinnas või folk Viljandis. Kas sellest vihjest võib välja lugeda, et ettevõtmisest on plaanis välja kasvatada iga-aastane traditsioon?
On küll plaanis iga-aastane traditsioon, kuid olen lihtsalt püüdnud nende võrdlustega kirjeldada seda TUNNET, mida joogafestival peaks andma. Olen pannud tähele, et inimesed on ettevaatlikud, sest nad ei ole varem ühelgi joogafestivalil käinud ja kardavad, et äkki see on liiga joogalik või siis liiga pinnapealne. Aga ta tuleb väga ilus!
Joogafestivalil on tunne nagu kõige soojematel üritustel näiteks nagu laulupeol või folgil. Ja veel selle vahega, et see on üks väheseid alkoholivabasid sündmusi Eestis.

Joogafestivali kodulehel olete festivali kirjeldanud kui suurt, aga sooja üritust, mis tekitab õnneliku tunde - mida külastajatele südamele panete, et see üritus tõesti soe ja õnnetunnet tekitav oleks?
Tõepoolest sõltub festivali meeleolu just nendest inimestest, kes sinna tulevad. Seepärast me ka turunduses iga hinna eest ja igas kanalis seda festivali ei tutvusta. Tuleb see, kes tunneb, et joogafestivali idee temaga haakub. Ja usun, et osaledes teeb see inimene endale väga ilusa kingituse.

Mis tüüpi ja mis hinnaga pääsmeid on külastajatel võimalik osta?
Joogafestivalil osalemiseks on võimalik osta kahe ja ühe päeva pileteid, millega saab osaleda festivali pea-alal piiskopilinnuse hoovis, kus programm kestab 21. juulil kell 11-23 ja 22. juulil kell 6-18. Siseruumide töötubades osalemiseks annab festivali päevapilet soodustuse (päevapiletiga sissepääs 2 eurot). Küll aga on kõikides siseruumide töötubades võimalik osaleda eraldi tasu eest (5 eurot täishind ja 4 eurot pensionäridele ja õpilastele). Toidutöötubade hind on veidi kõrgem, kuna osalejate arv on piiratud20-ga ning kestus on pikem ja osalejad saavad ka kõhud korralikult täis. See on siis festivali päevapiletiga 10 eurot ja tavahind 15.
Lisaks saab eraldi osta laupäevaõhtuse kolmetunnise kontserdi pileteid (10 eurot pensionäridele ja õpilastele 8 eurot) ja pühapäevase lõputseremoonia pileteid (5 eurot pensionäridele ja õpilastele 4 eurot).
Joogafestivali ühe ja kahe päeva pileteid saab osta Piletilevi veebilehelt ja müügipunktidest. Samuti on müügil toidutöötubade piletid. Kõik muud piletid on müügil sularahas kohapeal linnusehoovis või kultuurikeskuses, olenevalt valitud sündmuse toimumiskohast.
Tasuta programmi hulka kuulub kultuurikeskuses kolm raamatututvustust
väga põnevatelt inimestelt ning linnuse väravatornis neli joogatundi. Samuti saab jalutada ja ostelda tervisekaupade bazaaril linnusehoovis.
*
http://www.laanlane.ee/article/joogafestivali-korraldaja-ootab-haapsalu-piiskopilinnusesse-tuhandet-joogahuvilist


Olen taevane vägi
siin maises kehas
olen raudse kindluse torn
Lasen koormal kukkuda
õlgadelt maja
lasen mõistuse muredest priiks
teenin tõde kuhu tee ka ei viiks

Friday, July 27, 2012

VEEVALAJA

VEEVALAJA
 Valeri Budjak

Olete vist "veevalaja"?
Olete hädas ajaga,
Neelates alla sõnu ja kuupäevi,
Et kõike kiiremini rääkida -
Te olete vist veevalaja!

Olete vist veevalaja?
Nii ilus, suurusugune;
Ei hooli võõrast aust -
Suhtes tähtsam on!

Olete vist veevalaja!
Kui lained .
Te ihaldate vabadust -
See on Teile armsaim!

Olete vist veevalaja -
Pole sõpru otsida vaja -
Tere sõprus on neile au,
Sõpradest ei ole asu!

Olete vist veevalaja -
Milleks Teile autoriteedid?
Teil on omad prioriteedid,
Mis on kallimad ja hinnas!

Olete vist veevalaja -
Las kõik maailmas teavad:
Teile kaks korda kaks ei ole neli!
Palju on ju muid ideid!

Olete vist Veevalaja -
Juhituna intuitsioonist,
Igas tegevuses nagu kodus,
Kergem Teil on seal, kus on raske!

Olete vist veevalaja -
Omapärane ja kapriisne,
Kuid rinnaga isamaa eest,
Oma au ja laste eest!

Olete vist veevalaja -
Huumor on omapärane,
Ta pole see, kes on ilmetu.
Ta on erinev!

Olete vist veevalaja -
Kuidas peame elama, mida otsutama,
Mida sööma, kellega abielluma -
Kõike teate paremini!

Olete vist Veevalaja -
Ehkki vahest riiukukki,
Pole taevavõlvil märki
Kindlamat ja hellemat! -
Ei, Te olete kindlasti Veevalaja!

Friday, July 20, 2012

Miks? :)

Miks võtab nii kaua aega, et saada selleks, kes ma tegelikult juba ammu olen?
Miks on vaja maha käia nii palju maad, et jõuda sinna, kus ma juba ammu olin?
Miks on vaja teha nii palju vigu, et õppida seda, mida ma juba ammu teadsin?
Miks on raske lubada endal teha seda, mida ma olen kogu aeg tahtnud teha?
Miks on tõelised lahendused ja vastused nii ilmselged, et neile on raske kuuletuda?
Miks olen kauge silmapiiri tagant valget laeva oodates enda sees ja jalge ees olemasoleva otsa vaid põgusalt koperdanud?
Miks ei ole ma varem näinud oma nina alla, iseenda sisse?
Miks on lihtsam kahelda ja araks lüüa - isegi, kui miski tundub ainuõige?
Miks on alatu tänamatus kiirem ja käepärasem, kui tähenduslik tänulikkus?
Miks on loogilisem olla uskumatu, kui see, kes usub?
Miks ootas raamat, mille sõnumit mul oli nii väga vaja kuulda, palju aastaid, enne, kui riiulist mu kätte jõudis? 
Miks see, ääreni täitev, rahu ja tänulikkuse tunne, ei võiks sagedasem külaline olla?
Miks?
Miks?
Miks?
Heh, ja nii mõnigi kord tundub, et väikesed lapsed küsivad liiga palju "Miks"-küsimusi. Äkki polegi asi nende liigsetes küsimustes, vaid selles, et täiskasvanutena unustame selle, kes me tegelikult oleme või milleks siia tulime. Alles jääb vaid igapäevarutiin, kus "Miks" küsimuste jaoks pole ei aega ega ruumi.
AGA miks ei ole aega ja miks ei ole ruumi? :)

Kooli minnes oleme küsimärgid, kes koolis ühesugusteks punktideks vormitakse, et seejärel ülejäänud elu jooksul taas küsimärkideks saada???

Friday, July 6, 2012

Õhtu-Kallas ja Aino Kallas

Kätte on jõudnud mu elu esimene suvi sünnilinnas Haapsalus.
Suvi, mille peamisteks märksõnadeks on vaieldamatult Õhtu-Kallas ja Aino Kallas.

Koht, mida praegu oma koduks nimetan, on olnud suvekoduks ka Ainole, mis sest, et seda kõike sajand tagasi. Viimase poole aasta sündmuste sünkroonsus ja kõik need "kokkusattumised" on rohkem kui müstilised ning kuigi ma neid vahest väga püüdlikult selgitada proovin, saan peagi aru, et see pole minu võimuses :)

Aino kunagise suvekodu näol olen leinud endale koha, mida praegu koduks nimetan.
Lisaks samale majale seob meid lisaks mingi mõtete sarnasus ja maailmapilt. Tema kirja pandud ridasid lugedes on mul tunne justkui oleksin leidnud sõbra ja mõttekaaslase - seda kõike vaatamata sellele, et meie kahe vahel laiub tegelikkuses sadakond aastat!
Meri, päike ja karjuvad kajakad ning seda iga päev - miski, millest mul vist niipea küllalt ei saa.
Päikeseloojangu ajal ujumas käies ei saa enam aru, kust lõpeb reaalsus ja kust algab paradiis.
Samas jällegi, mis on reaalsus ja mis on paradiis?
Teisalt on mu sees miski tugev tundmus, mis juba mitu kuud mu sees otseses mõttes pakitseb ja kannatamatult sipleb. Kohati lausa ängistavalt mõjub. Usun, et ei saa enne rahu, kui olen lasknud endal seda kõike aktsepteerida ning sel, mis iganes see siis täpselt ka poleks, täies hiilguses avalduda.

Järjest enam tunnen seda, kui tõsi võib olla (tõenäoliselt ongi) alljärgnev lõik.
Jesus, in the Gospel of Thomas, said it best - "If you bring forth what is within you, what you bring forth will save you. If you do not bring forth what is within you, what do you do not bring forth will destroy you."
Tunnen, et olen märkamatult jõudnud järjekordsele teelahkmele, kuid sel korral on vaja mingid põhjapanevad asjad paika saada. Tegelikkuses, isegi mitte nii väga paika saada, vaid pigem teatud põhimõtete ja printsiipide järgi igapäevaselt elama ning toimetama hakata.
Fookust, fookust, fookust on vaja. Mitte kunagi ei jõua ma tehtud kõike seda, mida ma tunnen, et peaksin või tahaksin teha, kuid alati, alati, alati on aega kõige olulisema jaoks.
Knowing that, how can I NOT ask for what my heart desires? :)

Wednesday, May 16, 2012

Hingele Pai :)

On asju, mis meelde ei jää.
On asju, mis meelest ei läe...
Elu tõestab ikka ja jälle, kui imelikult imepärane ta on.
Elu tõestab ikka ja jälle, kuidas ta täisringidena keerleb.
Seega, tahan ma seda või ei, kuid teatud aja tagant toob ta mu nii mõneski mõttes taas samasse punkti tagasi, justkui öeldes: "Show me what you´ve got?" :)

Ei ole küll midagi uut siin Päikese all, kuid ometi on kõik ju iga Jumala päev uus.
On olnud palju rõõmu, inspireerivaid inimesi ja sündmusi.
Olen osa saanud asjadest, milledest osa saamist ülimaks privileegiks pean.
Tõsi, viimased kuud on nõudnud palju usku, usaldamist ja KANNATLIKKU OOTAMIST ning ma valetaksin, kui ütleksin, et need on ladusalt kulgenud.
Just hiljuti arutasime, kui suur vahe on, kas
KUULDA, KUULATA või KUULETUDA ja nüüd sain seda reaalselt ka omal nahal tunda, et on küll vahe jah :)

*
Minu Eestist äraoldud aastate jooksul on Merit Raju kirjutanud mitu toredat raamatut.
Järjekordne tõestus ja väljakutse mulle endale, et Kristi, mida või keda sa ootad?
Siiski, süda läheb soojaks, kui tema kirja pandud ridu lugeda. Muidugi on ka niisama hea, tore ja julgustav saada taaskord kinnitust, et selliseid inimesi, kes sedasi mõtlevad, on ja tekib aina juurde. Ning et on olemas inimesi nagu Merit, kes kõike seda jagada oskavad, soovivad ning julgevad.

Kell on üks öösel, kuid ma jäin ühte tema raamatut sirvima. Riine diivanil lebav "Hingele pai" raamatu lõpp, nagu ka kogu ülejäänud teos, on inspireeriv ja mõtlemapanev ning mitte ainult - nagu näha, siis ka tegutsema panev :)

Tahes tahtmata tulevad meelde Viimses Reliikvias öeldud read: "Kui mitu korda ma pean ühte ja sama meest maha lööma?" Miks need mulle meelde tulevad? Sest mul on tunne, et oi jeerum, kui mitu korda ma pean neid mingeid asju lugema/kuulma/kogema, et nende tõeline olemus ja sisu minuni jõuaks?

Siinkohal on toodud Meriti mõned mõtted selle raamatu lõpust ja kuigi ma omavoliliselt neid lõike natukene kärpisin, on nende põhiolemus siiski kenasti olemas.
"Peaksime varem või hiljem mõistma, et tiirutame nõiaringis, ja selle katkestama, et jõuda järgmisele tasemele. Üks muster, mida olen suutnud murda, on pidev teeolek. "Noh, sa lähed nüüd jälle maailmareisile?" kuulen oma tuttavatelt, kui nad saavad minult teada, et kaotasin töö. Aga ei lähe seekord! Mulle meeldib, kui mu elus on erinevad faasid ja mustrid. Praegu on teadlikult kodumaisem aeg ja reise teen ainult hädapärast, sest Eestis on praegu väga hea ja ma juba tean, et iseenese eest ei saa põgeneda."
/---/
"Tegelikult me võime kõike teha, mida hing ihaldab! Lõpuks polegi need väga meeletud või hullud asjad ja seepärast peab nad kindlasti ära tegema, sest mõttetu on end pidurdada poolmeeletute asjadega. Päris hullud asjad tuleb samuti ära teha - kas või kiusu pärast (mis mõttes ei sobi või pole eakohane! Millal siis veel?).

Kirjuta mõni raamat! Või blogi. Kirjuta luuletusi ja pane need veebi üles. Hakka midagi veebis müüma või tõlgi midagi ja pane üles. Tee lahedaid videosid ja pane You Tube´i. Tee asju pühendumise ja kirega. Kirjuta mingi veebilahendus, mis aitab inimeste elu mugavamaks teha. Proovi midagi, mida sa oled alati kartnud, ja filmi seda enese ja teiste jaoks. Nikerda midagi ja müü see ära. Korralda lahe üritus, kus sa ise tahaksid osaleda. Ole ISE, päriselt selline, nagu sa oled alati tahtnud olla. Tee oma firma, mis teeb ainult ühte asja, aga see-eest väga hästi. Pane oma süda ja hing millessegi. Ütle välja, mida keegi ei julge öelda. Tee midagi, mida teised ei julge teha. Aita kedagi, keda keegi ei julge aidata. Tee teiste
elu paremaks. Kui oled musikaalne, loo muusikat. Aita teistel leida inspiratsiooni. Õpeta noortele või kasvõi oma kolleegidele ägedaid asju, mida sa ise tead või oskad. Aita inimestel teha asju, mida nad pole kunagi varem teinud. Loe hästi palju ja siis kirjuta. Armasta, ole armunud ja õnnelik. Tee üks heategu päevas. Aita neid, kes on kurvad, vaesed, haiged, segaduses, vihased või depressioonis. Õpi, tegele asjaga ja siis õpeta seda. Otsi uusi inimesi enese ümber, saa nendega sõpradeks ja õpi neilt. Ära karda eksida. Loo uusi rõivaid ja otsi omale kaltsukatest sinu isiksusega sobivaid. Tee vanadest asjadest endale uusi. Värvi oma kodu üks sein või kõik toad uut värvi. Kingi lahedaid isetehtud kingitusi. Loe vahelduseks imelikke raamatuid ja kuula aeg-ajalt natukene suvalist raadiot. Käi kohtades, kus sa varem pole käinud. Tee midagi Eestis ära, mida oled näinud või kogenud välismaal käies. Uuri väljapaistvate inimeste elulugusid. Üllata inimesi. Heegelda midagi ilusat või koo kampsun. Reisi. Proovi huvitavaid kursusi. Tee vähem, aga paremini. Ole aus. Ole kirglik. Ole milleski tõesti väga hea. Harjuta palju. Hästi palju. Alusta praegu. Ja osta endale ilus päevik - parem on, kui suures formaadis, sest siis on mõtted ka suured."
/---/


"EI TOHI OMA ELU EDASI LÜKATA!"
/---/
"Ma tahan aidata inimestel kujundada elu, millest nad unistavad."
*

*
*
Usun, et läbi oma olemuse, tegevuste ja raamatute oled Sa Merit selle viimasega juba edukalt algust teinud.
Aitähh Sulle!
Kuidas ma oma hingele pai saan teha?
Ma ju tean, olen ammu teadnud, kuid ma ei oska öelda, miks oma hinge sagedamini ei paita. Siiski, paar nädalat tagasi, kui ühele heale tuttavale sünnipäevaks luuletust kirjutasin, sai mu hing ühe suure ja pika PAI :) Tõsi, luuletuse valmides sain aru, et kokku tulid read, mida ennekõike mul endal kuulda oli vaja. Aga kas ma USUN ja USALDAN piisavalt, et sellele sõnumile ka kuuletuda??? :)

*
Tuleb ja läheb
*
Sõbrad tulevad ja lähevad,
edu tuleb ja läheb,
tervis tuleb ja läheb,
raha tuleb ja läheb,
ent AEG, aeg on ainus, mis ei tule,
sest AEG - tema ainult läheb!
*
Seepärast usu ja usalda.
Kuula ja kuuletu.
Vaata oma silmadega.
Tunneta oma südamega.
*
Mis toimub su elus, su ümber?
Millistes tunnetes kümbled?
Mis on see, mis tõeliselt loeb?
Mille osas igatsus rindu poeb?
*
Pisikene laps on sinu sees,
kord nägu naerul, siis silmad vees.
Tema teab ja tunneb hästi,
seda mis tegelt on vaja, mitte mis kästi.
*
Tema teab, et väline ilme see miskit ei maksa,
tema muretult ainult oma teed mööda tatsaks.
Selle lapse käes on võti, mis keerab,
igat lukku ja südant - seda isegi eemalt.
*
Pisikene laps on sinu sees,
metsik elujõud tal soontes keeb.
Tema lapsesilmad vaatavad su poole üles,
ta laulab, endal pea sinu süles:
*
"Elu on mäng, mida siia maailma mängima tulin.
Elu on lill, mida imetlema tulin.
Elu on armastus, mida jagama tulin.
Elu on rõõm, mida kõva häälega hõiskama tulin.
Shalllaaa-laaaa-laaaa....
*
Mis on see, mida on vaja,
et Sulle meelde tuletaksin?
Mis on see, mida sa varem teadsid,
kuid praeguseks unustanud oled?
Küsi, küsi ja las me mõtleme koos.
Shalllaaaa-laaaa-laaaa....
*
Olen küll vaid pisikene laps,
ent pea püsti ja rind ees,
sinuga koos sel eluteed käin!
Shalllaaa-laaaa-laaaa
*
Küsi, küsi, sest koos me teame.
Koos me oskame, koos me saame.
Olen küll vaid pisikene laps,
ent minu usk sinusse on suur.
Olen küll vaid pisikene laps,
ent armastus mu südames on suur.
*
Elu on mäng, mida siia maailma mängima tulin.
Elu on lill, mida imetlema tulin.
Elu on armastus, mida jagama tulin.
Elu on rõõm, mida kõva häälega hõiskama tulin.
Shalllaaa-laaaa-laaaa"

Monday, April 23, 2012

Chinese Bamboo

The Amazing Chinese Bamboo Plant

The Chinese Bamboo plant starts from a tiny seed. You plant the seed in the dirt, and you water the seed. Very little seems to happen the first year. Despite your efforts, only a tiny shoot pokes out of the ground.

So…..the second year you water and fertilize and protect the seed…..Nothing happens.
So…..the third year you water and fertilize and protect the seed…..Nothing happens.
So…..the fourth year you water and fertilize and protect the seed…..Nothing happens.

    So…..the fifth year you water and fertilize and protect the seed...


Finally, during the fifth year, the Chinese Bamboo plant begins to grow. In fact, it grows 90 feet tall in just 6 weeks!

The question is, did it grow 90 feet in six weeks or in five years? 

The answer, of course, is that it grew 90 feet in five years. It took five years to grow the root system that would one day support a 90-foot plant.
People are often like the Chinese Bamboo plant. We invest hours and hours trying to develop ourselves or others, and nothing happens.
We spend years discipling our children to follow the Lord, but…..nothing happens.  

We hold countless meetings with our staff members to coach them in the development of their strengths and developmental areas, but…….nothing happens.

We redouble our efforts to help a friend make better decisions, but…….nothing happens.

If you’re like most people, you will be tempted to give up.
Don’t do it!

If you give up, the seeds you planted will die. But if you continue to care for the seeds, one day (when you least expect it) the results of your labor will seem to magically appear overnight!


If the Chinese Bamboo plant immediately shot up 90 feet in the first year, one strong wind would blow it down.

By growing deep before it grows tall, it gains the strength it needs to withstand the force of heavy winds.

Similarly, lasting growth starts on the inside of people. It’s difficult to see that change is taking place, but this is a necessary process. The growing they do on the inside creates strength of character and conviction.

Don’t give up hope! Your efforts will be rewarded!  Once the root system is established, your growth or the growth of those you are coaching will spring up seemingly overnight!

Additional reading: Wikipedia

~

Imeline Hiina Bambus

~


Hiina Bambus saab alguse imepisikesest seemnest.
Sa paned selle mulda ja kastad seda.
Esimesel aastal toimub imevähe.
Sinu pingutustest hoolimata tõusevad pinnale vaid väikesed võrsed.

Teine aasta – Sa kastad, väetad ja kaitsed seda taime ....mitte midagi ei juhtu.
Kolmas aasta – Sa kastad, väetad ja kaitsed seda taime ...mitte midagi ei juhtu.
Neljas aasta – Sa kastad, väetad ja kaitsed seda taine ....mitte midagi ei juhtu.

Viies aasta – Sa kastad, väetad ja kaitsed seda taime ...
Ja lõpuks, viiendal aastal, Hiina Bambuse taim kasvab kasvama.
Ja see kasvab niisuguse mühinaga, et kõigest 6 nädalaga viskab ta pikkust kuni peaaegu 30 meetrit.

Küsimus on, kas see bambus kasvas 30 meetriseks 6 nädala või viie aastaga?

Vastus on loomulikult see, et see kasvas nii kõrgeks viie aastaga. Võttis viis aastat, et kasvatada juured ja piisavalt tugev tugistruktuur, mis võiks ühel päeval toetada 30 meetri kõrgust taime.

Inimesed on sageli samasugused nagu Hiina Bambus.

Me investeerime tunde ja tunde, et arendada iseennast ja teisi .... ja mitte midagi ei juhtu.

Me peame lugematul arvul koosolekuid oma kollektiiviga, et koolitada neid märkama nende tugevusi, analüüsima ning mida kõike ...ja mitte midagi ei juhtu.
Me kahekordistame oma pingutusi, et aidata oma sõbral langetada parem otsus ...ja mitte midagi ei juhtu.
Kui Sa oled nagu enamik inimesi, tundub Sulle, et lihtsam alla anda.

Ära tee seda. Kui Sa annad alla, siis need seemned, mis Sa külvanud oled, surevad.
 
Aga kui Sa jätkad nende eest hoolitsemist, siis ühel päeval (ja tavaliselt päeval, mil Sa seda kõige vähem ootad), näed Sa ühtäkki üleöö niisuguseid maagilisi tulemusi, mis Sind jahmuma panevad.

Kui Hiina Bambus kasvaks otsekohe esimesel aastal 30 meetri kõrguseks, piisaks ühest tugevast tuuleiilist, et see ümber lükata. Kasvades sügavusse, enne kui see kasvab pikaks, kogub ta piisavalt jõudu, et seista vastu tugevatele tuultele.

Sarnane protsess toimub ka inimeste sees. Neid muutusi on algselt keeruline märgata, kuid see on oluline protsess. See sisemine kasvamine, mis nende sees toimub, loob ning määrab nende iseloomu ja veendumused.

Ärge kunagi lakate lootmast! Teie pingutused saavad varem või hiljem tasutud. Kui juurte süsteem on loodud ja piisavalt tugev, saab Teie enda või teiste, keda treenite ja õpetate, kasv olema ühel hetkel üleöö kõigile näha.



Allikas: The Amazing Chinese Bamboo
Foto: Winspers Martial Arts Centre

Tuesday, March 13, 2012

A Dog's Purpose?

A Dog's Purpose?
(from a 6-year-old).

By: Ultima National Resources, LLC

Being a veterinarian, I had been called to examine a ten-year-old Irish Wolfhound named Belker. The dog's owners, Ron, his wife Lisa , and their little boy Shane, were all very attached to Belker, and they were hoping for a miracle.

I examined Belker and found he was dying of cancer. I told the family we couldn't do anything for Belker, and offered to perform the euthanasia procedure for the old dog in their home.

As we made arrangements, Ron and Lisa told me they thought it would be good for six-year-old Shane to observe the procedure. They felt as though Shane might learn something from the experience.

The next day, I felt the familiar catch in my throat as Belker 's family surrounded him. Shane seemed so calm, petting the old dog for the last time, that I wondered if he understood what was going on. Within a few minutes, Belker slipped peacefully away.

The little boy seemed to accept Belker's transition without any difficulty or confusion. We sat together for a while after Belker's Death, wondering aloud about the sad fact that animal lives are shorter than human lives.
Shane, who had been listening quietly, piped up, "I know why."

Startled, we all turned to him. What came out of his mouth next stunned me. I'd never heard a more comforting explanation. It has changed the way I try and live.

He said,''People are born so that they can learn how to live a good life -- like loving everybody all the time and being nice, right?''

The Six-year-old continued,
"Well, dogs already know how to do that, so they don't have to stay as long."

Live simply.

Love generously.

Care deeply.

Speak kindly.

Remember, if a dog was the teacher you would learn things like:


When loved ones come home, always run to greet them.

Never pass up the opportunity to go for a joyride.

Allow the experience of fresh air and the wind in your face to be pure Ecstasy.

Take naps.

Stretch before rising.

Run, romp, and play daily.

Thrive on attention and let people touch you.

Avoid biting when a simple growl will do.

On warm days, stop to lie on your back on the grass.

On hot days, drink lots of water and lie under a shady tree.

When you're happy, dance around and wag your entire body.

Delight in the simple joy of a long walk.

Be loyal.

Never pretend to be something you're not.

If what you want lies buried, dig until you find it.

When someone is having a bad day, be silent, sit close by, and nuzzle them gently.


There comes a time in life, when you walk away from all the drama and people who create it. You surround yourself with people who make you laugh, forget the bad, and focus on the good. So, love the people who treat you right.
Think good thoughts for the ones who don't.
Life is too short to be anything but happy.
Falling down is part of LIFE...
Getting back up is LIVING...




Sunday, March 11, 2012

Sunday, January 15, 2012

To anonymys :)

Pole mingi saladus, et viimase aasta-paari jooksul olen kõike muud kui järjekindel blogija. Seepärast ei olegi siin midagi imestada, et ma alles väga hiljuti, täiesti poolkogemata, sattusin lugema ühte kommentaari, mis mu posituse kohta on jäetud.

Heh ja seda mitte üldse seepärast, et neid kommentaare nii metsikult palju oleks ja see üks kuidagi kahe silma vahele jäi, vaid pigem vastupidi.
Kuna seal tavaliselt suurt midagi ei ole, siis ei osanud üldse vaadatagi selle pilguga ning ausalt öeldes oli mu jaoks päris suur üllatus, et keegi peale minu enda ja mu ema-isa :) võtab vaevaks minuga kaasa mõelda.
Copy´n siia ühe anonüümse posituse. Loodetavasti Lp Anonymous´el pole selle vastu midagi. Kui on, siis palun lisada vastav kommentaar ning see positus leiab oma koha mustandite hulgas. Mul on vahepealse aja jooksul päris palju neid "draft" positusi kogunenud, et vahest tuleb justkui tunne, et nii palju on öelda, kuid kuna mu enda sisemine sensor, Miss Perfektsionist, jõuab tavaliselt oma kriitika ja kommentaaridega enne kohale, kui "Publish Post" nupuni jõuan, siis sinna nad jäävadki.
Seega olengi nagu Muhv, kes endale kirju saatis. Mul lausa eraldi mailbox loodud selle jaoks, et iseendaga mõtteid vahetada saaksin :)
Mnjahhhh, ma pole kunagi üritanudki väita, et ma päris normaalne olen!
*
Nüüd aga tagasi selle teema juurde, mis ma minut tagasi üles võtsin, et ma tahaks siia ühe kommentaari copy´da ning seejärel sellega seoses tekkinud mõtteid peegeldada.
Ning seda üldse mitte seepärast, et ma omast arust mingi jube mega tark olen ja arvan, et mul nüüd lõpuks mingid vastused käes, vaid eelkõige seepärast, et see tunne on vastastikune ... mis tunne ??? ...noh, see hea tunne, mis tuleb teadmisest, et on veel teisigi neid, kes samasuguseid mõttekalt mõttetuid mõtteid heietavad :D

"Anonymous said...
kirjuta siis siia ka kui sa oled vastuse leidnud, miks me solberdame siin maamunal. hetkel tunne selline, et üks päev jälle surmale lähemal. ma ise tahaks uskuda, et see illusioon siin toimumas meie lühikese elujooksul. samas kas need asjad mis sulle korda lähevad ja millest sa midagi pead kas need jälle õiged mille järgi tegutseda.
Kas peab üldse midagi tegema? Mis sa arvad...ise saan samas aru, et mul endal mingi sisemine rahutus, mis mind vaevab, et peaks midagi tegema, aga ma tunnen, et see maailm liigub ühes suunas. midagi kasulikku teha vähemalt endajaoks tähendab meie ühiskonna standardite murdmist...mis iganes tegelt, aga vist asi hakkab pihta vist kõrvade vahelt...äitah igastahes su mõtete eest, paneb mind isegi naeratama, lugedes su blogi seda osa, kus sind vaevavad need põhja panevad küsimused elumõttetuse üle...ma küsin ka vahel endalt..mis asja ma siin toimetan.."

Ses mõttes, et võta heaks.
Ma ise ei ole küll sugugi kindel, kas need põhjapanevad küsimused elumõttetuse üle ka mulle endale naeratuse näole toovad, kuid tore, kui sulle meeldib :)
Samas jällegi nõustun ma täielikult väitega, et ..mis iganes tegelt, aga vist asi hakkab pihta kõrvade vahelt ... see on minu meelest (vähemalt mu enda jaoks) üks väga tore ja samal ajal ülimalt nõme avastus, mille reaalne tajumine võib kohati päris tugeva sisemise konflikti tekitada.

Et mis mõttes nõme? Ses mõttes, et kui ma tean, et kõik saab alguse mu enda tõlgendusest, mu enda suhtumisest ja sellest, mida enda teadvuses uskuda olen otsustanud, siis kogu see kupatus kõlab kuidagi jube suure vastutusena?!
Ma ei tea, seda vähemalt minu meelest - et palju lihtsam ja loogilisem oleks kellegi peale karjuda, tööd või bossi vihata, kolmandat isikut või olukorda süüdistada - oma olukorra ohrvit mängida, kui et püsti tõusta, end tolmust puhtaks pühkida ning anda endale aru, et nii nagu laulusõnadki ütlevad - IGAÜKS ON OMA SAATUSE SEPP, OMA ÕNNE VALAJA!
Aga see jällegi viib minu meelest järgmise küsimuseni...noh, üheni paljudest küsimustest :), et kas või mis rolli siis Jumal kogu selles loos mängib?
Lihtsalt, minu meelest on kohati see meie eestlastlik ateistlik maailmavaade "mina jumalat ei usu, mina usun iseendasse!" natukene liiga ränk koorem kanda, sest on nii palju üleloomulikku, millele meie inimjõud ega -mõistus peale ei hakka, aga kellegi/millegi jõud hakkab.
Sellesama, kelle/mille võimuses on kõik see, mida me näeme ja mõistame, kui ka kõik see, mida silm ei näe, kõrv ei kuule ning isegi kõige targemad pead seletada ei oska !!!

Mulle nii meeldib su küsimuse sõnastus, et miks me solberdame siin maamunal?
Tegelikku põhjust ei tea vist mitte keegi ja ma ise arvan, et just tänu sellele, et keegi seda ei tea, solberdame rõõmsalt (või vähem rõõmsalt) aga edasi :)
"Samas, kas need asjad mis sulle korda lähevad ja millest sa midagi pead kas need jälle õiged mille järgi tegutseda. Kas peab üldse midagi tegema? Mis sa arvad?"
Siinkohal kasutaks meeleldi populaarset väljendit, et mida rohkem ma tean, seda enam saan ma aru, kui vähe ma tegelikult tean ja asjadest aru saan.
Samas jällegi, kui ma midagi usun, siis just seda, et neid asju, mis korda lähevad ja millest sa midagi pead, just neid tulebki teha - kas nad just kõige õigemad on, seda jällegi ei tea mitte keegi, kuid kindlasti oluliselt õigemad, kui see kõik muu, mida Sa kelle iganes teise arvates tegema peaksid.
Ma ei tea, võib-olla on see minu ajutine egoistlik nägemus asjadest, kuid ehk ei ole ülearu isekas uskuda, et kuna tegu on Sinu eluga, mida Sa siia maa peale elama oled tulnud, siis on Sul endal selle elamise viisi suhtes päris suur kaasarääkimise õigus :)

Tegelt on veel üks asi, mida ma järjest enam usun. Nimelt see, et see sisemine laps meie sees, meie sisehääl (võime nimetada seda, kuidas iganes) teab tegelikult väga täpselt, miks ta siin maamunal ringi toimetab, kui me ainult oskaksime teda kuulata ???
Mida Sina tahad? Kes Sina praegu oled? Mis Sulle võimalikest valikutest kõige õigem tundub?
Kusjuures kogu see intuitsiooni ja sisehääle jutt ei ole enam ammu üksnes mingi wooo-dooo self-help raamatute teema, vaid näiteks eelmise nädalavahetuse rahvusvahelisel kinnisvara seminaril, kus investorid oma teadmisi ja kogemusi edasi andsid, kõlas rohkem kui korra:

"Kui kõik numbrid klapivad, kui see on pealtnäha hea ja kindel diil, aga su sisemine mentor muutub ärevaks - kui miski su sees tunneb, et see pole päris SEE - siis jäta see tehing sinnapaika ning leia uus, mille kõigi teiste hulgas ka su kõige olulisem nõuandja, su sisemine mentor, heaks kiidab!"

:) ...et siis niimoodi.
Samas on kogu see sisemise mentori teema mingis mõttes justkui kinnine ring. Et kui palun mingit tuge ja juhatust, et mis oleks kõige õigem teha, ja siis tulebki mingi väga tugev tunne millegi suhtes, aga kuna see ei tundu sugugi loogiline, materiaalselt tasuv jne jne, siis veenan ennast, et pole mul sedasi ka häda midagi, et lasen aga muudkui edasi.
Sellise käitumise peale tõenäolisel see miski, kelle abi ma just ise olin palunud, vihastab ja mõtleb, et kurat küll, mis sa siis küsid, kui sa mind nagunii ei kuula ja selle järgi ei tee???!!
Ning mingi aja pärast jääb ta lihtsalt vait ega proovigi mulle enam midagi öelda.
Oprah on selle kohta öelnud midagi sellist, et kuula seda sisemist sosinat enne, kui see karjeks muutub.

Et kas üldse peab midagi tegema? Kui mitte midagi tegemine Sulle rahuldust pakub, siis vist ei pea mitte midagi tegema. Sest üks võimalikest eesmärkidest on lihtsalt iseendaga rahujalal olla ning elada nii, et endal hea oleks.
Teisalt jällegi - kui ma püüan aru saada, mida elu mulle õpetanud on (või vähemalt proovinud õpetada), siis ennekõike seda, et üldine eneseteostus on miski, mida ma nii väga vajan ning mis tuleb pigem läbi tegevuse kui tegevusetuse. Heh, mis osas mu vaatenurk ja arvamus oleks tõenäoliselt sootuks teine, kui ma mingi meditatsiooniguru oleksin :)

"...ise saan samas aru, et mul endal mingi sisemine rahutus, mis mind vaevab, et peaks midagi tegema, aga ma tunnen, et see maailm liigub ühes suunas. midagi kasulikku teha vähemalt endajaoks tähendab meie ühiskonna standardite murdmist..."

Tere Tulemast Klubisse :) Mnjahhh, ütleme nii, et see on ju ammu teada, et karjaga kaasa minna ja allavoolu kulgeda, teha seda, mida enamik teeb, on oluliselt kergem, kui "oma asja ajada".

Samas, kõik avastused on võimalikuks saanud üknes seetõttu, et keegi keeldus uskumast, et seda või teist pole võimalik teha. Üldsegi ei taha öelda, et me kõik peaks mingiteks leiduriteks või revolutsionäärideks hakkama, jutu point lihtsalt selles, et ühiskonnastandardid ei pruugi Sinu huve teenida?
Võimatud asjad ei ole võimatud, nad võtavad lihtsalt natukene kauem aega :)
Võimatud või võimalikud asjad, kõrged või madalad eesmärgid, tegutsemine või mitte tegutsemine. Kõik on tõesti nii individuaalne. Peaasi, et Sa ise rahul oled. Taas kord selle seminari juurde tagasi tulles, siis mulle nii meeldis, kuidas üks noor tüüp, kes tänu kinnisvaraärile väga edukaks saanud, naeratas ja ütles: "Real estate can make you money-rich, every other area in your life you must make rich yourself"
Ja kuigi ma usun, et raha on küll ülimalt oluline, usun samal ajal ka seda, et päris kindlasti on selle olulisus ilmselgelt ülehinnatud.

Aga et mis asja Sa siin toimetad? Iseennast tulid edasi arendama, endast paremaks saama, endast midagi maailmale andma :) ...mõne inimese jaoks on selleks maailma keskpunktiks koduseinad, mees-naine, lapsed. Kellegi teise jaoks otseses mõttes maailm. Ma ei tea, kõlab võib-olla idiootlikult idealistilikult, aga minu isiklik veendumus on see, et me kõik oleme tulnud siia midagi looma.
Jällegi, ilmselgelt on uute inimeste loomine :) suurim ime, kuid vähemtähtsamad ei ole kindlasti ka inimesed, kellede looming - olgu selleks muusika, kunst, kirjandus või midagi muud - omab potentsiaali mõjutada seda, kuidas sajad tuhanded või lausa miljonid inimesed seda maailma tajuvad või näevad.

Kuna kell on miljon ning mul on homme vaja vara ärgata, siis võtan selle tänase teema nüüd väga äkilise liigutusega kokku.
Ei viitsi isegi oma teksti teist korda üle lugeda, nii et pisikesed kirjavead ja üleliigsed ja puuduolevad sõnad peavad oma mõnda teist päeva ootama.
Päeva, mil oma järjekordsed mõttetult mõttekad mõtted üle loen :)
Aitähhh lugemast ja kaasa mõtlemast!